Mitte kedagi ei huvita

“Mitte kedagi ei huvita, mitte medagi ei huvita, mitte kedagi ei huvita…” Käin ringi ja korrutan-jorutan omaette.

Mõnikord protesteerin mingis umbes-suunas. Provokatsiooni eesmärgil – noh, kas keegi julgeb selle välja öelda, et mitte kedagi ei huvita?

Vahel lappan patsiendiportaalis, vaatan möödunud raseduste vereproove ja tulemusi. 2017. aastal, mil katkes mu kolmas rasedus, olid mõned tulemused näiteks sellised.

vereanalüüs_2017

Tegemist on vereanalüüsiga, mida tehakse circa 9. ja 10. rasedusnädala kandis. Kõik on justkui korras – välja arvatud neljas näitaja, PAPP-A. Synlabi järgi :

Näidustus:

Antud uuring on näidustatud kõigile rasedatele 10+0 – 12+6 rasedusnädalal I trimestri sõeluuringu markerina. I trimestri sõeluuringu käigus antakse riskihinnang teatud kromosoomihaiguste suhtes, nagu trisoomia 21 ehk Downi sündroom, trisoomia 18 ehk Edwardsi sündroom ning ka trisoomia 13 ehk Patau sündroom.

Veel pikemalt on juttu PAPP-A’st siin. Toon välja:

PAPP-A madalaks väärtuseks loetakse tulemusi < 0,4 MoMi. Madalad väärtused viitavad platsenta formeerumise häirele.

Olen ennast internetist leitud materjalidega ebanormaalselt kompetentseks lugenud. Ja peab ütlema, et patsiendiportaalist leitud Kliinikumi töötajate sisestatud andmetest on tavalisel patsiendil väga raske midagi välja lugeda, sest näiteks antud juhul ei olnud toodud ära ühikut. Sain teada, et madal tulemus on vähem kui 0,4 MoMi. Nii. Minu 2017. aasta raseduse puhul oli tulemus 0,351, aga mis ühikutes? Ja kui olla usaldav ning eeldada, et tegemist on samade ühikutega, mida Kliinikumi ühendlabori dokumendis on kasutatud, siis oled loll ja eeldad valesti. Mis sellest, et ühikut pole välja toodud. Võib tunduda, et norin, kuid tegemist on olulise näitajaga. Või noh, oleneb, kelle jaoks.

“Mitte kedagi ei huvita, mitte kedagi ei huvita, mitte kedagi ei huvita…”

Mäletan, et tuhnisin toona internetis ja erialakirjanduses ning sain kinnitust kartusele, et tegelikult antakse PAPP-A tulemused tihti ka hoopis teises ühikus: IU/I. Nende erinevus on 2,26-kordne. Miks ei olnud ära toodud, mis ühikutes on minu näitaja? Ei tea ja ei saagi kunagi teada. Küll aga tean, et kui näitaja läbi kalkulaatori lasksin, siis kukkus minu 0,351 IU/l kohta 0,1553 MoM peale.

See on ebanormaalselt madal.

Aga milleks heituda? Miks ma endale seda endiselt meelde tuletan ja leian kinnitust sellele, et mitte kedagi ei huvita, mitte kedagi ei huvita, mitte kedagi ei huvita…?

TÜ Naistekliiniku kodulehel on toodud ära, et kui proovid on korras, siis keegi minuga ühendust ei võta. Kui aga miski on valesti, siis võetakse ühendust.

Minuga keegi ühendust ei võtnud. Proovid võeti 24. mail. Tulemused laekuvad patsiendiportaali ühe või kahe tööpäeva jooksul, olen jälginud.

Seega, kui 12. juunil I trimestri lõpu ultrahelisse läksin, siis eeldasin, et vähemalt proovide järgi on kõik korras. Ei olnud. Loode, mis pidi olema rohkem kui 12 nädala vanune, ei olnud lootestaatusesse arenenudki ning südametegevust polnud, pikkus vastas vanusele 8 nädalat ja 4 päeva. Seega, olin kuu aega surnud embrüoga ringi käinud.

Küsisin oma ämmaemandalt toona: “Kas see näitaja siis oli korrast ära?”

Sellest justkui kinnitust saades ja kinni haarates sain vastuse: “Jah, siin ikka pidi olema väga suur kromosoomianomaalia, eks see tulemus seda ka näitab.”

Julgesin küsida edasi: “Kas siis keegi ei oleks pidanud minuga ühendust võtma? Kodulehel oli kirjas, et kui midagi on valesti…”

“Teate, mul ei ole siin aega kõigile helistada! Meil on siin nii palju pabereid…!”

Noogutasin. Mis seal enam. Mitte kedagi ei huvita nii kui nii.

Anti tablett, mille pidin järgmisel päeval sisse võtma ja sellest omakorda kaks päeva hiljem hommikul haiglasse tulema, et teine tablett saada ja see pidi siis embrüo väljutama.

Minu puhul juhtus jälle nii, nagu teoreetiliselt võib juhtuda, aga siiski tavaliselt mitte: piisas ühest tabletist. Olin selle sisse võtnud mõned tunnid varem (järgmisel päeval), kui algasid valud. Olin terve öö üleval, nutsin, higistasin ja jooksin vetsu vahet. Samal ajal pidin veel lahendama mingit kõrvaltööga seotud ülesannet – järjekordne alkohoolik, kellele olin võimaluse andnud, temalt ühe kujunduse tellinud ja siis ta muudkui helistas ja kirjutas ning ajas täielikku jura… Vastu hommikut sain oma embrüo kätte. See oli 14. juuni. Leinapäev.embrüo 8 pluss 4.JPG

Ta oli imeilus. Suured tumedad silmad, õrnad sõrmed, selgroog. Selgroog oli hästi ilus. Nahk paistis läbi ning valge selgroog oli justkui kõige peenem käsitöö, imepisike pärlikee.

Seda last leinan siiani vist kõige rohkem. Võimalik, et sellepärast, et teda ma ainsana oma ihusilmaga ka nägin.

Ja sellepärast, et mul pole mingeid vastuseid siiski: miks? Ja miks keegi mind ei hoiatanud?

Ahjaa.

See on sellepärast, et MITTE KEDAGI EI HUVITA.

Täna käisin taas verd andmas. Esimesed tulemused on juba patsiendiportaalis. Olen jälle rase, hetkel peaks rasedust olema 9 nädalat ja 2 päeva. Eelmisel nädalal nägin ka ultrahelist, et süda lõi. Siputas veidi isegi käte ja jalgade algeid.

Kas peaksin nüüd lootma, et kedagi huvitab? Kas peaksin eeldama, et kuna tegemist on mu viienda rasedusega ning kuna kõik eelnevad on katkenud, siis ehk ka kedagi huvitab, mismoodi käesoleval juhul läheb?

Sellist asja ei tohi mitte kunagi eeldada. Protesti mõttes, provokatsiooniks ehk karjataks kellegi suunas, kui kõik jälle halvasti läheb. Las nad ütlevad mulle otse näkku: MITTE KEDAGI EI HUVITA.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s