Unes nähtud kilpkonnapoeg

See oli reedel. Tulin otse töölt Õe juurde. Mu lapsepõlvekodu – minu jaoks unistuste maja suure aia, õitsevate põõsaste ja romantilise aguliatmosfääriga.

Sel aastal on sääski vähe, sestap sain võtta padja ja teki ning õunapuu alla võrkkiike magama jääda. Magasin vist umbes kolm tundi – ärkasin kell kümme õhtul.

Unes nägin, et mul oli väike kilpkonnapoeg. Teadsin, et ta on sama tõugu nagu Kalli Õelapse täiskasvanud kilpkonn ehk Hermann’s Tortoise. Õelapse kilpkonn on preili, minu pisike tegelane oli aga poiss. Õelapse oma ei mahu enam pihku ära, ent see pisike oli vaevu tikutopsisuurune.

Hoolitsesin tema eest – ta jõi isegi piima. See ei ole muidugi loogiline, sest roomajad ei joo piima. Aga minu oma jõi. Hoidsin teda muudkui pihus. Kahjuks kippus ta rabelema ja tahtis muudkui peopesa äärelt maha kõndida. Muretsesin ja rääkisin temaga, aga ta oli liiga elav ja uudishimulik.

Ja siis see juhtuski: püüdsin kilpkonnakest küll kinni hoida, kuid ta lipsas mul peost ja kukkus maha. Tema kilp läks katki – alumine osa tuli puhtqalt küljest ära. Korjasin pojukese üles, püüdsin kilbi alumist osa paika saada, kuid see ei püsinud.

Nuttes ja värisedes hakkasin appi hüüdma ja püüdsin ümbritsevatele inimestele seletada, et palun aidake, kas kuidagi saaks selle kokku kleepida, kas on mingit kondiliimi, appi, mis nüüd saab. Kilpkonnapoeg oli valudes ja ei tahtnud, et ma teda puudutaksin. Nägin kõhu alt ta sisemust. Seejärel hakkas ka kilbi ülemine osa lagunema – millegipärast lagunes see kaheks kihiks. Mitte keegi ei reageerinud mu kaebamisele ja halinale.

Jooksin Õe juurde ja palusin abi, kuid tema ütles, et ta sureb nüüd kahe päeva jooksul ära.

Mäletan veel, et ta aitas mul kleeplindiga kilpkonnapoja kilbi osad talle ümber kinnitada, kuid need ei saanud hästi, logisesid ja ei olnud päris õigesti üksteise peal.

Ära ma seda ei lahendanudki.

Kui rääkisin unenäost Mehele, siis tema kommentaar oli, et mu alateadvus ei näe kuigipalju vaeva.

Eile käisime rannas. Päike ja vesi. Ma ujuda muidugi ei saanud, ei saa veel nädal aega. Seal olid Õde ja Sõbranna, mõlemal lapsed kaasas, lisaks Õelapse Isa ja Mees. Hiljem tuli ka Sõbranna Mees. Lastel oli seltsiks Naabripoiss. Lapsed mängisid, Mees luges Kunderat.

Ja mina hakkasin seal, päikese käes ja idüllis viibides jälle nutma. Veidike jõudsin selle üle ka imestada – arvasin, et enam ma ei nuta.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s