Üks algus, üks lõpp

Tänane – kuupäeva seisuga juba eilne – päev on üks neist, mida saab tõenäoliselt nimetada peenelt traumaatiliseks. See käib siis selle definitsiooni järgi, mille kohaselt sündmus, mida meenutades veel poolteist aastat hiljem kaasnevad negatiivsed emotsioonid, tähendab traumat. Taolisi päevi, liigagi sarnaseid, on kogunenud nüüd mitu. See omakorda on ka põhjus, miks käesolev blogi mõnes mõttes asjade loomuliku käiguna sigines. Paistab nii, et on vaja. Aga võib-olla on vaja ka ainult täna ja edasine areng peetub.

Ärkasin hommikul kell kuus, et panna tuppe kaks veidralt nurgelise kujuga tabletti. Kell 8.20 pidin olema haiglas. Mees sõidutas. Mind häiris näiteks (muude asjade hulgas), et paberil, mis mulle anti, seisab pealkiri, mis paneb mind ühte patta nende naistega, kes lähevad taolisel kellaajal sama eesmärgiga haiglasse omal vabal valikul. “Raseduse kirurgilise  katkestamise nõustamisakt”.

Paberil on kirjas nipet-näpet vastavate seaduste ja põhjalikumalt protseduuri enda kohta. Kõik on väga kliiniline ja neutraalne. Viimane pealkiri on veel “Soovimatust rasedusest hoidumine”. Ühe puuga kõigile, ei hakka nad ju mulle eraldi dokumenti välja printima.

Mul ei ole olnud ühtegi soovimatut rasedust. Esimene neist ei olnud küll meelega, kuid mul polnud mõtteski seda katkestada. Kokku on mul rasedusi olnud neli ja nad kõik on ise katkenud.

Anamnees: missed abortion (2011), varane iseeneslik katkemine (2015), missed abortion (2017), missed abortion (2018).

Võimalik, et 31 eluaasta jooksul on mingit elutarkust kuskilt sisse imbunud, sest võrreldes teisipäevaga, mil järjekordselt sama “uudist” kuuldes oli mu reaktsioon olla trotslik ja mh ka kõigis arstides pettunud, olin tänaseks hommikuks jõudnud võrdlemisi rahuliku seisundini ning suutsin olla isegi tänulik arstidele, kes selle järjekordse halvaks läinud muinasloo võrdlemisi valutul ja leebelt sõbralikul moel aitasid mul üle elada.

Mulle näidati kätte kardinatega varjatud voodi ruumis, kuhu taolisi oli paigutatud umbes viis, lisaks veel arstide töölaud. Minust vasakpoolse kardina alt paistsid üle voodiääre kõlkuvad sokkis jalad. Sokid oli tulnud emakasisese polüübi pärast. Mitte, et ta oleks mulle seda öelnud, vaid ta vestles arstiga kohe minu kõrval. Esimesena käis operatsioonil Sokid.

Mina olin teine. Kuna olen ka varem selle protseduuri läbi teinud ning, üleüldse, viimaste kuude jooksul olen pidanud sõna otseses mõttes samas seisus olema korduvalt, siis suutsin ka selle läbi teha alistumise ja vähema häbiga. Operatsioonitoa keskel kõrgub “troon” – ülakeha on sellel pikali, jalad aga on kõrgemal, laiali, kumbki oma “pesas” kinni. Ma ei mäleta, et mu paljastatud jalgevahele oleks esimesel korral diskreetselt miskine väga õhuke kangas asetatud, kuid seekord seda igatahes tehti. Ka ei olnud mu silmad seekord veekalkvel nagu esimesel korral. Ning mul ei olnud seda närivat kahtlust, et äkki ma teen vea ja äkki mu väikseke on ikka elus ja äkki arstid tegid vea – nagu esimesel korral.

Ma arvan, et olin seekord üsna asjalik. Igal juhul nutsin seekord palju vähem ka eelnevate päevade jooksul. Kõvasti vähem. Sest lootused ongi lollidele ja kätte pidi taas saabuma minu Tavaline Harilik Lastetu Elu. Ikka sama ring, ikka sama tühisus, sekka poolkunstlikult poololulised sündmused.

Anestesioloog pani mu sõrme külge anduri ja veenist võeti verd. See viimane ei ole kirurgilise abordi puhul tavaline. Kuid seekord (!) võeti mind veidike tõsisemalt. Ja seetõttu määratigi tabletiabordi asemel kirurgiline – et saata loode geneetikakeskusesse uuringutele. Ja geneetikakeskusel olevat uuringute jaoks vaja ka minu verd. Miskipärast pidas üks arst väga oluliseks mulle just seda seletada. Noogutasin innukalt kaasa, kuigi vist veidi teeseldes – sest ta ilmselt leidis võimaluse, et mulle kas või midagi ära seletada.

Sest neid katkemisi ei ole suudetud ära seletada. Kõigi vereanalüüside ja emaka ultrahelide ning minu ja mehe kromosoomiuuringute järgi peaks kõik olema tipp-topp. Pole ühtegi tuvastatud põhjust, miks rasedused katkevad.

Nüüd, tagantjärele, saan aru, et see anestesioloog tegi minuga trikki. Esiteks, vaatasin pea kohale, kukla taha monitori poole. Nägin, et südame löögisagedus oli 50. Seletasin, et mul ongi aeglane süda. “Kas te teete sporti?” – tavaline küsimus, alati küsitakse. Tegi minuga juttu. Seletasin kiirelt, et see on geneetiline, mõlemal vanemal on ka. Seejärel küsis ta minult järjest, millal mu rasedused on olnud ja millises suuruses katkenud.

“Esimene katkes suuruses 11+1, teine kohe viiendal nädalal ja tuli ise ära, ja siis eelmisel aastal oli 8+4 ja nüüd 9+3,” vastasin mina nagu tubli koolilaps. Ja rohkem ei mäleta midagi. Esimesel korral lasti hoopis numbreid 10-st allapoole lugeda. Noh, nüüd sai minult teistsuguseid, “põnevamaid” numbreid küsida.diagnoos_missed_abortion

Ärkasin taas oma haiglavoodis mõningases segaduses umbes tund-poolteist hiljem ja tahtsin esimese hooga kohe püsti tõusta ja ringi vaadata, kuid mind märgati ja käsutati leebelt tagasi pikali. Teadvus kolksatas üpris kiiresti tagasi maisesse aegruumi ning laskusin vaguralt selili.

Minu kõrval hakkas aga virguma teine naine, kelle vestlusekatketest arstiga hiljem järeldasin, et ka temal oli olnud raseduse peetumine – kuid teda ootas kodus viiekuune rinnalaps. Enne seda asjalikku vestlust arstiga jõudis ta aga teha mõned tähelepanekud.

“Küll on ilus päike!” oli esimene asi, mida ta pisut pudruse diktsiooniga mitu korda hüüatas. Selles ruumis ei olnud aknaid.

Seejärel pöördus ta juba arstide poole, aga samas jällegi mitte: “Tüdrukud, kas te kooki tahate?!”

“Mis? Mis te räägite?” vastas üks arst.

“Kas te kooki tahate, tüdrukud?” kordas ta oma pakkumist – justkui oleks ta just nüüd, sealsamas mõne küpsetise valmis saanud ja kutsus nüüd lahkesti “tüdrukuid” sellest osa saama.

Arstid vastasid vaid kergelt (tüdinenult? harjunult?) muigega, et ei, pole vaja.

Naisterahvas paremal kogus end veidi ja hakkas mõne minuti pärast uuesti puterdama. “Perse… perso… Kiidan persokonda… Kiidan persokonda!”

“Persokond” vastas vähese entusiasmi ja lahkusega.

“Kuulge, mul on täitsa jututuju! Nagu oleks pitsi viina võtnud!” seletas ta nüüd edasi. Ja kõigest ma enam aru ei saanudki. Aga, olles ise just oma pisikesest kunagi lootustandvalt tuksuvast idust füüsiliselt lahutatud, turtsatasin ikkagi omaette naerda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s